Üks küsimus, mille ma peaaegu alati enne kinnisvara müügi alustamist küsin, on:
Kas tegemist on kaasomandi või ühisomandiga?
Üllatavalt sageli on vastus:
„Ausalt öeldes ma ei tea.“
Ja see on täiesti normaalne.
Enamik inimesi ei puutu nende mõistetega igapäevaselt kokku. Tavaliselt hakatakse nende tähenduse peale mõtlema alles siis, kui kinnisvara soovitakse müüa, kinkida või pärandvara jagada.
Minu jaoks on see aga üks esimesi küsimusi, sest olen oma töös korduvalt näinud, kuidas vale eeldus omandivormi kohta võib muuta kogu kinnisvaratehingu oluliselt keerulisemaks.
Kui “minu korrus” ei olegi tegelikult minu korrus
Kõige sagedamini puutun selle teemaga kokku pärandvara müügil.
Vanemate maja on pärinud kaks õde või venda. Aastaid on üks kasutanud ülemist korrust ja teine alumist. Kõik on harjunud mõttega, et nii see lihtsalt ongi.
Alles kinnisvara müügiks valmistudes selgub, et dokumentide järgi ei kuulu kummalegi konkreetne korrus.
Mõlemale kuulub hoopis mõtteline osa kogu kinnistust.
See ei tähenda, et inimesed oleksid aastaid midagi valesti teinud. Nad on lihtsalt kasutanud kinnisvara omavahelise kokkuleppe alusel.
Kuid kinnisvaratehingus ei piisa harjumusest – otsustavad dokumendid.
Mis vahe on kaasomandil ja ühisomandil?
Kõige lihtsam on seda selgitada näidete abil.
Kaasomand tähendab, et igal omanikul on oma mõtteline osa kogu kinnisasjast.
Näiteks võivad kaks õde pärida maja ning kummalegi kuulub pool kogu kinnistust. See ei tähenda, et ühele kuulub esimene korrus ja teisele teine korrus. Neile kuulub mõtteline osa kogu kinnisasjast.
Ühisomand tähendab, et vara kuulub omanikele ühiselt ning eraldi mõttelisi osi ei ole.
Kõige tavalisem näide on abikaasade ühine kodu. Alles siis, kui ühisomand lõpetatakse, saab rääkida sellest, milline osa kellelegi kuulub.
Väljastpoolt võivad mõlemad olukorrad tunduda sarnased – omanikke on kaks.
Õiguslikult on need aga täiesti erinevad ning see mõjutab ka kinnisvara müüki.
Suurim eksimus ei ole seotud omandiga
Olen märganud, et inimesed ajavad väga sageli segamini omandiõiguse ja kasutamise.
Kui üks inimene kasutab aastaid garaaži, teine kuuri või kindlat aiaosa, tekib loomulik tunne, et see kuulubki talle.
Sageli põhineb see aga lihtsalt omavahelisel kokkuleppel, mitte omandiõigusel.
See muutub oluliseks alles siis, kui kinnisvara soovitakse müüa või tekib uus omanik.
Just siis selgub, kas aastate jooksul kujunenud kokkulepped on ka dokumentides kajastatud.
Kasutuskord võib säästa palju probleeme
Kaasomandi puhul on üks olulisemaid dokumente kasutuskord.
See ei muuda omandivormi ega anna kellelegi suuremat omandiõigust.
Küll aga määrab see selgelt, kuidas kaasomanikud kinnisvara kasutavad.
Olen oma praktikas näinud juhtumit, kus kaks inimest kasutasid aastaid kumbki oma aiaosa. Alles müüki ette valmistades selgus, et ametlikku kasutuskorda ei olnudki kunagi vormistatud.
Kui see oleks tulnud välja alles notaritehingu eel, oleks kogu protsess muutunud oluliselt keerulisemaks.
Sellest kogemusest alates kontrollin ma kasutuskorda alati sama hoolikalt kui omandivormi.
Miks see kõik kinnisvara müügil oluline on?
Probleem ei ole tavaliselt seaduses. Probleem on selles, et inimesed eeldavad midagi, mida dokumentidest tegelikult ei nähtu. Arvatakse, et üks omanik võib kogu kinnisvara müüa. Arvatakse, et aastate jooksul kujunenud kokkulepe tähendab automaatselt omandiõigust. Arvatakse, et kõik on selge, sest nii on alati olnud. Need eeldused toimivad seni, kuni kõik osapooled on omavahel nõus. Kinnisvaratehingus hakkavad aga otsustama dokumendid.
Miks mina alustan alati dokumentidest?
Sageli küsitakse minult, miks soovin enne müügiprotsessi alustamist nii põhjalikult kinnistusraamatut, omandivormi ja kasutuskorda kontrollida.
Ma ei otsi probleeme. Ma otsin üles need kohad, mis võivad hiljem probleemiks muutuda.
Palju lihtsam on lahendada üks küsimus enne müüki kui peatada kogu notaritehing viimasel hetkel.
Minu kogemus ütleb, et hästi ette valmistatud kinnisvaratehing algab alati dokumentidest.
Kokkuvõtteks
Kui sellest artiklist jääb meelde ainult kolm mõtet, siis olgu need järgmised.
• Kaasomand tähendab, et igal omanikul on oma mõtteline osa kogu kinnisasjast.
• Ühisomand tähendab, et vara kuulub omanikele ühiselt ning eraldi mõttelisi osi ei ole.
• Kasutuskord määrab, kuidas kaasomanikud kinnisvara kasutavad, kuid ei muuda omandivormi ega anna kellelegi konkreetse osa omandiõigust.
Olen oma töös õppinud, et inimesed ei mäleta aastaid hiljem seda, kui kiiresti nende kinnisvara müüdi.
Nad mäletavad seda, kui turvaliselt kogu protsess kulges.
Kui Sa ei ole kindel, kas Sinu kinnisvara on kaasomandis või ühisomandis, tasub see enne müüki üle vaadata.
Sageli piisab ühest küsimusest või ühest dokumendist, et vältida probleemi, mis võiks hiljem mõjutada kogu kinnisvaratehingut.
Minu jaoks algab iga edukas kinnisvara müük ühest põhimõttest – kõigepealt tuleb mõista kinnisvara, alles seejärel hakata seda müüma.
Kas tegemist on kaasomandi või ühisomandiga?
Üllatavalt sageli on vastus:
„Ausalt öeldes ma ei tea.“
Ja see on täiesti normaalne.
Enamik inimesi ei puutu nende mõistetega igapäevaselt kokku. Tavaliselt hakatakse nende tähenduse peale mõtlema alles siis, kui kinnisvara soovitakse müüa, kinkida või pärandvara jagada.
Minu jaoks on see aga üks esimesi küsimusi, sest olen oma töös korduvalt näinud, kuidas vale eeldus omandivormi kohta võib muuta kogu kinnisvaratehingu oluliselt keerulisemaks.
Kui “minu korrus” ei olegi tegelikult minu korrus
Kõige sagedamini puutun selle teemaga kokku pärandvara müügil.
Vanemate maja on pärinud kaks õde või venda. Aastaid on üks kasutanud ülemist korrust ja teine alumist. Kõik on harjunud mõttega, et nii see lihtsalt ongi.
Alles kinnisvara müügiks valmistudes selgub, et dokumentide järgi ei kuulu kummalegi konkreetne korrus.
Mõlemale kuulub hoopis mõtteline osa kogu kinnistust.
See ei tähenda, et inimesed oleksid aastaid midagi valesti teinud. Nad on lihtsalt kasutanud kinnisvara omavahelise kokkuleppe alusel.
Kuid kinnisvaratehingus ei piisa harjumusest – otsustavad dokumendid.
Mis vahe on kaasomandil ja ühisomandil?
Kõige lihtsam on seda selgitada näidete abil.
Kaasomand tähendab, et igal omanikul on oma mõtteline osa kogu kinnisasjast.
Näiteks võivad kaks õde pärida maja ning kummalegi kuulub pool kogu kinnistust. See ei tähenda, et ühele kuulub esimene korrus ja teisele teine korrus. Neile kuulub mõtteline osa kogu kinnisasjast.
Ühisomand tähendab, et vara kuulub omanikele ühiselt ning eraldi mõttelisi osi ei ole.
Kõige tavalisem näide on abikaasade ühine kodu. Alles siis, kui ühisomand lõpetatakse, saab rääkida sellest, milline osa kellelegi kuulub.
Väljastpoolt võivad mõlemad olukorrad tunduda sarnased – omanikke on kaks.
Õiguslikult on need aga täiesti erinevad ning see mõjutab ka kinnisvara müüki.
Suurim eksimus ei ole seotud omandiga
Olen märganud, et inimesed ajavad väga sageli segamini omandiõiguse ja kasutamise.
Kui üks inimene kasutab aastaid garaaži, teine kuuri või kindlat aiaosa, tekib loomulik tunne, et see kuulubki talle.
Sageli põhineb see aga lihtsalt omavahelisel kokkuleppel, mitte omandiõigusel.
See muutub oluliseks alles siis, kui kinnisvara soovitakse müüa või tekib uus omanik.
Just siis selgub, kas aastate jooksul kujunenud kokkulepped on ka dokumentides kajastatud.
Kasutuskord võib säästa palju probleeme
Kaasomandi puhul on üks olulisemaid dokumente kasutuskord.
See ei muuda omandivormi ega anna kellelegi suuremat omandiõigust.
Küll aga määrab see selgelt, kuidas kaasomanikud kinnisvara kasutavad.
Olen oma praktikas näinud juhtumit, kus kaks inimest kasutasid aastaid kumbki oma aiaosa. Alles müüki ette valmistades selgus, et ametlikku kasutuskorda ei olnudki kunagi vormistatud.
Kui see oleks tulnud välja alles notaritehingu eel, oleks kogu protsess muutunud oluliselt keerulisemaks.
Sellest kogemusest alates kontrollin ma kasutuskorda alati sama hoolikalt kui omandivormi.
Miks see kõik kinnisvara müügil oluline on?
Probleem ei ole tavaliselt seaduses. Probleem on selles, et inimesed eeldavad midagi, mida dokumentidest tegelikult ei nähtu. Arvatakse, et üks omanik võib kogu kinnisvara müüa. Arvatakse, et aastate jooksul kujunenud kokkulepe tähendab automaatselt omandiõigust. Arvatakse, et kõik on selge, sest nii on alati olnud. Need eeldused toimivad seni, kuni kõik osapooled on omavahel nõus. Kinnisvaratehingus hakkavad aga otsustama dokumendid.
Miks mina alustan alati dokumentidest?
Sageli küsitakse minult, miks soovin enne müügiprotsessi alustamist nii põhjalikult kinnistusraamatut, omandivormi ja kasutuskorda kontrollida.
Ma ei otsi probleeme. Ma otsin üles need kohad, mis võivad hiljem probleemiks muutuda.
Palju lihtsam on lahendada üks küsimus enne müüki kui peatada kogu notaritehing viimasel hetkel.
Minu kogemus ütleb, et hästi ette valmistatud kinnisvaratehing algab alati dokumentidest.
Kokkuvõtteks
Kui sellest artiklist jääb meelde ainult kolm mõtet, siis olgu need järgmised.
• Kaasomand tähendab, et igal omanikul on oma mõtteline osa kogu kinnisasjast.
• Ühisomand tähendab, et vara kuulub omanikele ühiselt ning eraldi mõttelisi osi ei ole.
• Kasutuskord määrab, kuidas kaasomanikud kinnisvara kasutavad, kuid ei muuda omandivormi ega anna kellelegi konkreetse osa omandiõigust.
Olen oma töös õppinud, et inimesed ei mäleta aastaid hiljem seda, kui kiiresti nende kinnisvara müüdi.
Nad mäletavad seda, kui turvaliselt kogu protsess kulges.
Kui Sa ei ole kindel, kas Sinu kinnisvara on kaasomandis või ühisomandis, tasub see enne müüki üle vaadata.
Sageli piisab ühest küsimusest või ühest dokumendist, et vältida probleemi, mis võiks hiljem mõjutada kogu kinnisvaratehingut.
Minu jaoks algab iga edukas kinnisvara müük ühest põhimõttest – kõigepealt tuleb mõista kinnisvara, alles seejärel hakata seda müüma.